Mõttelaegas

 hõljun iseenda elu kiiluvees,

aeg-ajalt ajutiseks viivuks pinnal piiludes.

kas õnn on saabumas või eemaldumas vaikselt?

kas ujuma peaks hoopis kaldale ja saama paikseks?

 või roniks pardale ja ise tüüriks?

ja laevateki hoolsalt puhtaks küüriks?

seaks pilgu paralleelseks taevarannaga

ja seilaks üle mere kindla aluspinnaga.

 jooks ennast armastusest purju, viinata

ja kõnniks julgelt iseenda kannul hingepiinata.

uskusin kord, et ilmaruum
täis on õnne ja imesid
uskusin lähedusse –
– otse ja pimesi

tugevatesse peredesse
uskusin ikka ja
tüüneisse meredesse

Nüüd tean, et sinisilmselt võin
vaid uskuda enesesse

tulen Su juurde üle hommikukastese rohu

hõngub hiireherneid

kas kuuled eemale tippiva suve samme?

ta jäljed joonistuvad ristikheinalehtedele vaid õrnaks hetkeks

ärkav päike nuusutab metsamüüri tippe

öised varjud luusivad rohus kui söömata hundid

see on Meie aeg

hilissuviselt küps ja ääreni täis

punapõsiseid kuldrenette

September on lindude kuu,
kes meile laenuks
on antud.
Kevadtuul nad kohale kandis.
Pilvist tilkuv sügis
uued tiivad andis.

Juba on taevastel teedel
geomeetriatund
Ära siit, ära!
Laenulindudel hinges on sund.
Kolmnurkne kord on neil range,
Rütmi hoiab triangel.

Jahe vihm peseb lehtedest roheka värvi,
justkui pleekinud maikast kaob ergas toon.
Astu veel vaid üks samm ja sa näed,
üle Isade maa jookseb joon.

Ühel pool juba punamas pihlamari,
teisel pool alles lahkuva suve vari.
Õige pea unub suvi,
meelest läeb soojus.
Ometi hingesse alles jääb lootus.

„Eestimaal suvi kestab vaid viivu,“
mõtleb laenulind,
tormates linnutiivul…

mis viga on linnul?
taevalaotuses lennata voli,
puulatvades puhata jalgu
tohib,
heliredeleid hõisata,
kuniks veel valgust.

kodu siin, pesa seal.
igal nurga pääl ootamas häärber või kaks.
päikese valgus on tasuta,
muudkui puhka ja vaata
ja kasuta.

mis häda tal üldse on kurta?
mets ees või taga,
kas tasub üleüldse
selle üle pead tal murda?
Kas pesas on muna või kaks,
paar udusulgedes tompu.
sidugu lihtsalt nad kimpu
ja tõmmaku uttu
otsekohe ja hiiglama ruttu,
sest vaja on rajada
konarusteta tee,
kus Inimhingel nii hõlbus on minna
poodi,
haritud metsarajale,
linna.
kas üldse on tähtis üks Lind?
või mistahes hing?

Lind
Hing
sumisev Mesilind

Lase olla!
Lihtsalt arvesta temaga!

kui veab, jääb nii Sullegi paik, kus elada!

Mu elu sees on veel üks maailm, üks armastus – salaja!

On veel Keegi, õigemini Miski, mis paneb mu südame tuksuma sama kiiresti kui Sina.

Haapsalu!

Õigupoolest ei seo mind selle paigaga miskit erilist: ei ole see mu lapsepõlvemaa, ei ela seal mõnd minu jaoks olulist inimest. Kui päris aus olla, siis sattusin Haapsallu esimest korda alles täiskasvanuna. See oli armastus esimesest silmapilgust.

Oli augusti lõpp, pime hilisõhtu ja tänavalampide joonistatud valgusvihkudel oli pitsimuster. Ei, need polnud mitte puumajade pitside varjud, mis tänavasillutistele joonistusid. Need olid tuhanded ämblikuvõrgud, millesse näisid olevat mähitud kõik ümbruses asuvad majad.

Ma olen alati ämblikutesse keskmisest suurema distantsiga suhtunud. Piisas mul mõnd kaheksajalgset märgata, tormasin vastassuunas nii kiiresti, kui suutsin, ise samal ajal ennastunustavalt kiljudes.

Minu esimene kohtumine Haapsaluga oli täis minu tolle aja kõige suuremat hirmu, ometi seisin lummatult keset tänavat ja ahmisin vaimustusest õhku. Ümberringi valitses sumeda augustiöö lämbus, aeg-ajalt kiigutas meresoolane tuuleõhk võrgus puhkavaid ämblikke justkui armastav ema, kes hällilaulu lauldes oma pisikest unele suigutab.

Läks mööda mitmeid aastaid, kui minu tee viis mind tagasi sinna paika. Olin koos armsamaga, ümberringi suvine soe. Tegelikult olime siis juba kolmekesi – mina, minu kallis tulevane abikaasa ja minu sammude taktis sündimise poole sirguv uus inimene minu kaitsvas süleluses. Tol korral ämblikke ei olnud. Päike paitas puidupitsiseid maju ja kalda ääres kiikus pilliroogu. Tundsin meresoola oma sõõrmeis ja süda ähvardas õnnetundest täidetuna sootuks lõhkeda.

Kui muidu räägitakse Tartust ja erilisest Tartu Vaimust, siis minu Vaim elab Haapsalus. Aga mitte ainult! Mulle näib, et ta luusib ringi Läänemaa kaldaäärsetes. Ta on suveõhtul madalatele tekkivates uduviirudes, kohiseb põlispuude latvades ja laulab ühes rannaliivaga hällilaulu tuulevaiksetel suveõhtutel sündivale mere ja taeva salaliidule. Taevakaarel tiirutavate lindude tiivasulgedes on tema kodu ja varbaid pidi rabavees kössitavate mändide vahel.

Värskelt möödanikku kadunud nädalavahetusel käisin oma Kõige Kallimatega taas mu salajasel Armastusel külas. Näib, et nemadki on salamahti hakanud Läänemaale ja Haapsallu tahtma. Unistame üheskoos, et kunagi … ehk … on meil seal päris Oma Koht.

Kuhu saab minna ja vaikides olla. Kuulata, kuidas Maa meie ümber elab ja hingab ja hingata koos Temaga. Jalgade all madal ja tasane maa, mis sünnitab jaaniks lõhnava heinamaa, paneb sügisel rabamättale punased pärlid ja maalib metsa leekivpunaseks. Et taevas me kohal oleks sinisest-sinisem, kuhu meresoolast ääreni täis tuul maalib pilvetupsudest unistuste maastikke.

Ilus oled!

Armastan!